mcv 24 / nov / 23:58




Vabadus ja võrdsus - kas lepitamatud?
Et vastata esitatud küsimusele, on lausa kohustuslik eelkõige defineerida, mis on vabadus ja võrdsus, või üleüldise ja ühtse definitsiooni puudumisel ära määratleda, mille võrdust ja millist vabadust silmas peetakse. Antud essees alustangi nende kahe inimühiskonnale põhjapaneva väärtuse vaatlemisest ning liigun sealt sujuvalt edasi püstitatud küsimuse juurde, lootes leida rahuldav vastus.

On ilmselge, et parim lahendus oleks võtta eeskujuks kellegi autoriteedi arusaam antud mõistetest. Kuid probleem on selles, et noil teemadel on arutlenud mitmed tunnustatud autorid, nii kaugemas minevikus kui tänapäeval. Samamoodi leian, et mittemingil juhul ei tohiks kõrvale jätta „tavainimese“ nägemust ja arusaama. Põhineb ju enamik universaalsusele pretendeerivaid väiteid tõestusel, et sügaval sisimas jõuaksime kõik samade vastusteni. Seega, olen kaasanud oma arutluskäiku mõned „tavainimeste“ vastused küsimustele „mis on vabadus?“ ja „mis on võrdsus?“.

"Tsiviliseeritud ühiskonna ükskõik millise liikme suhtes vastu tema tahtmist jõu rakendamine on õigustatud ühel ainsal põhjusel – selleks, et takistada kahju tekkimist teistele. Inimese enese füüsiline või moraalne hüvang ei ole piisav õigustus." (Mill 1996: 44) Seda tsitaati tuuakse kõige enam välja kui räägitakse inglise filosoofi John Stuart Milli vabaduse definitsioonist. Kuigi ma ei näe ühtki põhjust sellele vastu vaielda, tooksin ma hoopis välja ühe teise samas teoses avaldatud mõtte. "Vabaduse nime on väärt kandma ainult vabadus taotleda omaenda hüvangut omaenese valitud viisil, nii kaua kui me ei röövi sedasama võimalust teistelt ega sea takistusi nende püüdlustele seda saavutada." (Mill 1996: 48–49)

Pöördudes nüüd eelmainitud "tavainimeste" definitsioonide poole, siis tõepoolest suurt erinevust põhimõtetes pole näha. Loomulikult pole nende tõlgendused nii täpselt läbimõeldud ning kalduvad kohati parajasse romantikasse ja idealismi ("Vabadus on siis, kui sa tunned, et oled vaba"). Seega antud kirjutise raamides mõistan ma vabaduse all eelkõige inimese tahte ja valiku vabadust - inimese õigust käituda just nii nagu tema enda jaoks parimaks peab, eeldusel, et ta sellega ei kahjusta teiste seda sama õigust.

Püüdes nüüd võrdsust defineerida, satun ma natuke ummikusse, sest kui vabadus käsitleb üldlevinud arusaamades ja ka selle töö piirides midagi abstraktset, siis võrdust jagatakse väga selgepiiriliselt kahte suuremasse valdkonda: võrdus kui õiguste ja võimaluste võrdus, ehk siis midagi sarnaselt abstraktset, ja võrdus kui ressursside võrdus, ehk siis midagi majandusliku ja materialistliku.

Esimest mõistetakse paljude autorite nägemuses kui mitte-eelistamist, see tähendab, kõigil on ühesugused õigused olenemata nende sotsiaalsest taustast, varalisest seisusest või mõnest muust määrajast. Teist võib kõige radikaalsemalt mõista, kui kogu vara viimse kui sendini ühtlaselt kõigi ühiskonna liikmete vahel ära jagamisena, vähem äärmuslikum versioon oleks, et kõik saavad osa kogu varast vastavalt mingile skeemile.

Et säilitada ühtne kategooria, vaatlen oma essees võrdust kui õiguste ja võimaluste võrdust. Hoides nii mõlemad mõisted abstraktsel tasandil. Selle põhjal oleks vabadus väärtus, mida kõigile jagatakse ning võrdsus printsiip, mille järgi seda jagatakse. Siit jõuamegi esimese olukorrani, mille abil püüan seatud küsimusele vastust leida.

Thomas Hobbes oli üks neist filosoofidest, kes kirjeldas kujutletavat riigile eelnevat olukorda, loodusseisundit, kus kehtib vaid üks seadus: seadusi pole. Sellest tulenevalt "...ja mis kõige hullem, valitseb pidev hirm ning vägivaldse surma oht; ning inimese elu on üksildane, vilets, vastik, loomalik ja lühike" (Hobbes 1996: 89). Teiste sõnadega, kuna puuduvad seadused, riik ja muud inimeste käitumist reguleerivad institutsioonid, võivad kõik käituda täpselt nii, nagu ise heaks arvavad. Igaühel on õigus iga teise inimese elule. Valitseb võrdne vabadus ning võiks anda küsimusele vastuse: ei nad pole lepitamatud ning suudavad edukalt koos eksisteerida.

Selline vastus on aga ainult näiline, sest kirjeldatud olukorras kehtib küll võrdsus, sest keegi pole mingit moodi õiguslikult eelistatud või tagakiusatud seisus. Aga puudub vabadus, sest kõik võivad küll käituda oma isikliku õnne saavutamisel suvaliselt valitud meetoditel, kuid need meetodil võivad olla nõnda suvalised, et kahjustavad teiste inimeste samade eesmärkidega meetodeid.

Hobbes kirjeldab, kuidas loodusseisundis valitsev olelusvõitlus ning kõigi sõda kõigi vastu viib olukorrani, kus ühed, tulenevalt oma füüsilisest jõust või kavalusest, on võimelised saavutama suurema reputatsiooni kui teised, mis kaotab antud olukorrast ka võrdsuse.

See viib omakorda järgmise teema juurde. Eelnevalt püüdsin ette kujutada olukorda, kus eksisteeriksid mõlemad väärtused korraga ning nägin, et see ei andnud küsimusele rahuldavat vastust. Järgmisena kujutlegem seisu, kus meil on üks nimetatud väärtustest ja arutleme, kas see võiks viia teiseni. Eeldame, et meil on üks toimiv ühiskond, kus kehtib antud essee piirides vastuvõetud vabaduse arusaam ning erinevad kokkulepped ja seadused on kehtestatud nii, et seda arusaama kaitsta.

Kui nüüd kas või üks sellise ühiskonna liige leiab, et parimaks viisiks käituda mingis antud suvalises olukorras, on loobuda oma mingitest seaduslikest või ka majanduslikest õigustest ja/või võimalustest, siis me ei saa teda selleks keelata, sest selline käitumine ei kahjusta kuidagi viisi teiste inimeste õigust käituda samamoodi. Selle tulemuseks on aga kindlasti ebavõrdus, sest kui mina millestki vabatahtlikult loobun, siis minu omand, olgu see õiguslik või varaline, kahaneb võrreldes ükskõik millise teise ühiskonna liikmega. Näideteks võiks siin kohal tuua Dworkini poolt kirjeldatud Sarah-armastajate olukord oma essees „Rights as trumps“, kus kogukonna mõned liikmed oma armastusest ja austusest Sarah'i vastu loobuvad oma eelistustest, et tema eelistusi võetaks rohkem arvesse.

Samamoodi võib mainida Nozicki näidet kuulsa korvpalluri Wilt Chamberlainiga, kirjutises „Distributive justice“, kus pealtvaatajad vabatahtlikult kogu hooaja vältel annavad iga ostetud piletiga 25 senti härra Chamberlainile, mille tulemusel on pallimänguril hooaja lõpuks 250 000 naela. See on suur kõrvalekalle igasugusest võrdusest, kuid see saavutati puhtalt selle läbi, et inimesed käitusid oma vabaduse piirides. Isegi kui Wilt Chamberlain sellega saavutas teatud eelised ja ebavõrduse, ei kaotanud ükski 25 senti loovutanud inimene kübetki oma vabadusest, sest see nagu enne mainisin, on meie väljamõeldud ühiskonnas erinevate seaduste ja kokkulepete abil kaitstud. Seega võiks anda püstitatud küsimusele vastuse: jah nad on lepitamatud ning ei suuda edukalt koos eksisteerida.

Kontrollimaks antud vastust, võime püüda ette kujutada vastupidist olukorda. Toimivat ühiskonda, kus kehtib antud essee piirides vastuvõetud võrduse arusaam ning erinevad kokkulepped ja seadused, on kehtestatud nii, et seda arusaama kaitsta. Sellises situatsioonis tuleks koguaeg kontrollida, et keegi ei saavutaks kuidagi eelistatumat staatust kui keegi teine või iga mingi teatud aja tagant taastada algne olukord ning „lüüa kõik jälle nulli“.

Kui minu seisukoht on, et minu jaoks parim toimimine on pidada internetis avaliku päevikut ning avaldada seal oma mõtteid, mis kuidagi moodi ei takista teiste inimeste internetis surfamist või muul moel oma vabaduse teostamist, ja mingi kõrgem instants keelab mul seda teha, sest see viiks tasakaalust välja üldiselt sätestatud võrduse, oleks tegemist ilmselge vabaduse piiramise või õigemini selle puudumisega.

Teisel juhul, kui mingi kõrgem instants nullib ära minu teatud aja jooksul tehtud pingutused ja saavutatud väärtused, on samuti tegemist vabaduse puudumisega (eeldusel, et nimetatud pingutused ja väärtused on vabaduse definitsiooniga kooskõlas), sest kahjustatakse minu huve käituda nii, nagu mina enda jaoks parimaks pean. Seega võin veel kindlamalt väita, et vabadus ja võrdsus on lepitamatud, ning meile hetkel teadaolevate filosoofiliste ja poliitiliste põhimõtete alusel ei ole võimelised korraga eksisteerima.


bibliokirjed:
Dworkin, Ronald. Rights as trumps. – Theories of rights. toimetaja Jeremy Waldron. Oxford: Oxford University Press, 1986, lk 153–167
Hobbes, Thomas. Leviathan. toimetaja Richard Tuck, Cambridge: Cambridge University Press, 1996.
Mill, John Stuart. Vabadusest. Tallinn: Hortus Litterarum, 1996.
Nozick, Robert. Distributive justice. – Contemporary political philosophy. An anthology. toimetajad Robert Goodin ja Philip Pettit. Oxford, 1997, lk 203–246