|
|
| Millest kõigest võib kasu olla |
Kas te teadsite, et Sloveenia on rahvaarvult Eestile kõige lähem riik? Mina näiteks sain selle fakti alles täna teada. Ma sain täna veel mitmeid muidki fakte ning lihtsaid elulisi tõsiasju teada, kuid see oli ainus mille ma säilitasin pikemaks. Miks? Sest see oli üks neist, mis õige pea ei pruugi enam üldse nii olla. Aga sellest ma tegelikult ei soovinud rääkida.
Viimase PLANCu asutajaliikmena kolisin mina see aasta oma armsast väikesest Pärnu kodust talviseks õppeperioodiks ära. Tartu oli minu valitud ülikoolilinn (mis on vist planclaste seas tiba popim kui Tallinn?). Eelnevate kooliaastate jooksul ning muidu elus olen teadlike valikute ja juhuslike kokkulangevuste tõttu alati veetnud oma aega väikestes kollektiivides. Sütevaka koolis oli (ja on praegugi) vaid umbes 300 õpilast, ajateenistuses oli (ja on praegugi) ligikaudu sama hulk noormehi teenimas. Aja, mis jäi keskkooli ning ajateenistuse ja ajateenistuse ning ülikooli vahele - ehk need kaks mõnusat suve - veetsin ma küll võrdlemisi laia seltskonna sees, kuid mitte kunagi ei õnnestunud mul kohata inimest, kes ei tunneks vähemalt üht inimest, keda mina juba tundsin. Seega täielik külaelu terve elu. Ning kui sellega leppida ja mitte oodata mingit suurlinna inkognito efekti Tallinnast ning veel vähem Pärnust, on selline ekistents isegi meeldiv: sõbrad-tuttavad ümberringi.
Nüüd siis tulin Tartusse, linna kus ma tundsin vaid üht kohalikku neiut. Ja mõtlen, et noh, nüüd siis tuleb hakata mingit elu ehitama endale ja hullu moodi sotsialiseeruma. Aga võta näpust: seisan 5 minutit oma dekanaadi ukse ees tänaval ja kokku läheb mööda 10 tuttavat nägu-nime, kellest küll jah kõigiga juttu ei jää rääkima ja kellest kõiki isegi ei märka (jah, DarkStar, räägin siinkohal sinust). Tartu on suurim küla, mida seni olen kohanud. Ma ei tahaks isegi mõelda sellele, kui keegi sooviks mõne talle erilise isikuga siin kahekesi olla või veel vähem, kui ta sooviks seda erilist inimest saladuses hoida.
Aga on see halb, kui paljud sõbrad-tuttavad on käeulatuses ja saab loobuda online keskkonnas suhtlemisest? Ei, kindlasti mitte. Kuid samas jällegi päris mitu tere oleks täna jäänud ütlemata, kui ma poleks viimaseid aastaid oma elust PLANCu ja muu küberspordi ettevõtmistega sidunud.
Boonusosakond: Peeter Tulviste, kelle hobiks on ülikooliga seotud anekdootide ja naljade kogumine, on välja toonud huvitava seiga, et alati on igal teemal omad alateemad, millest need naljad ikkagi on. Näiteks abielunaljades on üks oluline teema ämmanaljad, aga kas keegi mõnd äianalja teab? Nii ka ülikooli teemas: naerdakse ainult tudengite ja professorite üle. Professorte üle, sest nad on hajameelsed ja saamatud igapäevasituatsioonides. Tudengite üle, sest nad on vaesed ja joovad õlut. Kõige levinum olukord on aga loomulikult suuline eksam. Omamoodi huvitav on siinjuures see, et suulist eksamit tänapäeval enam eriti ei kohta. Seega kas on oodata mingit uut teemat, mille üle nalja hakatakse viskama?
Tõnu Aav & Eino Baskin - Kõnekunsti eksam
|
|