karlek 30 / apr / 10:15



Volber
Volbripäev ehk viilipipäev tähistab kirikukalendris katoliku kaitsepühaku Walpurga pühakuks kuulutamist.. Püha Walpurga oli nunn, kes elas 8. sajandil Saksamaal. Tema hauakivist hakkas voolama tervendavat vedelikku, mistõttu ta pühakuks kuulutati. 1. mai tähistas germaani paganlikel rahvastel kevade tuleku päeva, mil saabus lõplik võit talve üle. Tsüklilise ajatunnetuse juures oli looduse uuestisünd äärmiselt tähtis, selle eest hoolitsesid mitmed nn maaemad, naisjumalused. Samasust võime märgata ka indo-euroopa rahvaste hulka kuuluvate vana-Kreeka jumalannade Artemise ja Demeteriga. Suure tõenäosusega on paganlike jumalannade tähendus kantud üle kristlikule Walpurgale.

Väga oluline traditsioon käib aga volbriöö kohta, mida tähistatakse 30. aprillil. Paljude rahvaste folklooris seostatakse seda ööd nõidade ja nõidusega. Toimuvad suured nõidade peod ehk nõiasabatid. Tuntuim neist on saksa rahvaluulest tuntud pidu Blocksbergil või Brockeni mäel, mida elavalt kujutas J.W. von Goethe oma „Faustis”. Siingi võib aimata eelkristlikku tausta. Nõiasabatiteks hakkasid kristlased pidama vanu rahvapühasid, näiteks kevade tulekut. Neidude või tarkade kogunemisi metsadesse või mägedele hakati keskajal pidama deemonlikeks. Levis rohke folkloorne aines. Kõige eredamalt elas sabatikultus renessanssi ajal. Nõiasabatite kirjeldustes domineerivad suured lõkked, alastus, meeletu mürgel ja tants, mis kestab hommikuni. Nõidade sõidust loksberile on teateid ka eesti traditsioonis. Nõiasabatile sarnane kombestik on kasutusel rahvapidudel. Eriti oluline on tule tegemine, lõke tehakse kindlasti maapinnale. Võrdluseks jaanilõket on tehtud ka teiba otsa, vihjena päikesele. Tuli on tihedalt seotud nõiduse ja selle tõrjemaagiaga. Samas ei ole tõrjemaagia suunatud mitte niivõrd nõidade kui kurja talve vastu, kes üritab kevade tulekut takistada. Eesti aladel oli levinud meetoditeks ka kellade helistamine ja lärmitsemine, roheliste okste toomine hoonete kaitseks.

Tänapäeval on volbriöö minetanud oma kunagise tähenduse, säilinud on lõkke tegemise tava, samuti pidutsemine ja trallimine. Alates 1980.-ndatest aastatest on 30. aprillil ehk volbrilaupäevakul saanud hoo sisse kõikides asulates üle Eesti. Korraldatakse nõiaetendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha. Näiteks Tartus muudavad juba sada aastat volbripäeva eriliseks üliõpilased eriti korporandid. Rongkäiguga liiguti varem Toomemäele, kus pesti šampusega akadeemiliste isikute kujudel päid, peeti kõnesid, tehti lõket ja lauldi. Kätest hoides ja "Makaroone" lauldes liiguti vastu hommikut Toomelt Supilinna ja Tähtverre. Öösel olid korporatsioonide uksed avatud külalistele ja varahommikul mindi õllekorve kandes laevaga Emajõele sõitma. Tänapäevane kombestik on vähe muutunud: lauldes liigub korporantide rongkäik värvimütside, lippude ja orkestritega läbi linna ülikooli peahoone kuue samba ette, kus neid tervitab rektor. Sealt minnakse edasi Toomemäele.

Volbripäev
1. maile asetub ka apostel Filippuse mäestuspäev, mis eesti rahvatraditsioonis on tuntud viilipipäevana. Kuid see ei ole nii kindlalt juurdunud kui volbripäev. Eesti rahvatraditsioonis tuntakse seda eelkõige kui kaunviljade külvamise päeva. Selle tavandi levik ei ole siiski ühtlane üle Eesti. Germaanlastel on volbripäev külvipäevana suurema tähtsusega, võib oletada kajastusi muistsest külvipühast.. Koduses majapidamises ei ole volbripäeval nimetamisväärset tähtsust. Ka suve alguse tähtpäevana kajastub ta märksa vähem kui teistes maades. Volbripäev on mõnedel rahvastel tuntud ka kui karjalaskepäev.
1. mai oli 20. sajandil pikalt tuntud kui töörahva püha, mille juurde kuulus maiparaad. Selle päeva tähistamine sai juba 1862. aastal alguse Ameerikas Chicagos ja on üks neid 19.-20. sajandi pühi, mis leidis märkimist Euroopa tööstusriikides ja -keskustes. on tõenäoline, et 1. mai proletaarne tähistamise kiire levik Euroopas veel möödunud sajandi lõpul soodustas siinsete rahvaste maipäeva tähistamise vana traditsiooni olemasolu.
Eestis algas avalik ja suurejooneline maipühade tähistamine nõukogude võimu kehtestamisega, eeskätt Teise maailmasõja järel kui üks olulisi riigipühi. Ametlikud rongkäigud, millest tuli osa võtta õppuritel ja töötajatel, toimusid suuremates linnades ja maakonnakeskustes hommikupoolikul, õhtupoolik oli vaba. Sündmust kajastati raadio ja TV vahendusel ja selle meedia pool on võrreldav tänaste jõulupühadega. Spetsiaalne muusika, temaatilised intervjuud, kõned ja kontserdid olid aga enamikule rahvast kevadtööde ja koristamise kõrval vähetähtsad. Töörahva solidaarsuse püha tähistamine esimesel mail võõrutas ka lõkke tegemise traditsiooni volbrilaupäeval. Nüüdseks on aga volbriöö tähistamine täies elujõus.

Allikad:
1. Eesti rahvakalender III koost Mall Hiiemäe 1984 Tallinn Eesti Raamat lk 153-154
2. Mall Hiiemäe, Eesti Rahvakultuur 1998, koost Ants Viires, Elle Vunder. Lk 451
3. http://www.answers.com/topic/walpurgis-night
4. http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-volbripaev.php
5. http://www.friggasweb.org/walburga.html
6. http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/pidu/volbripaev/volbripe1.htm
7. http://en.wikipedia.org/wiki/Witches_sabbath
8. http://en.wikipedia.org/wiki/Walpurgis_Night
 
 
Sebastian 1 / mai / 16:55  
5+
 
MailmanMel 6 / mai / 18:20  
Hea töö, hea töö karlek!