|
Oktoobrikuu 13. päeval ilmunud Sirbi vahel leidus lisaks muule põnevale Sirp-eri, mis seekord oli pühendatud Läänemeremaade keskajale. Põhirõhk asetati keskaja kui mõiste lahtimõtestamisele ning selle kuvandi mitmetahulisusele. Medievistikas on praegu popp käsitleda tsentraaleuroopa suhtes perifeerseid alasid, sh paljusid Läänemeremaid uuest vaatepunktist - keskaeg ei pruukinudki „liikuda” tsentrist väljapoole, vaid see protsess toimis vastastikusel lõimumisel. See kõik aga selleks.
Mis mind eriti huvitas oli aga arutelu keskajapildi üle tänapäeval. Teaduslikud käsitlused muutuvad küll aeglaselt, aga siiski. Kui edukalt muutub aga tavainimeste ajalookäsitlus? Millised tegurid on mängus meie ajaloopildi loomisel ja kuidas see üleüldse toimub?
Üldjuhul kipub olema nii, et keskaega mõtestatakse kui midagi pimedat, müstilist, arhailist ja kindlasti romantilist. Popkultuur on selle kuvandi kenasti ajalooraamatute vahelt välja rebinud ja seda võimendanud. Mõelge ise kui palju teate keskajast erialaraamatutest ja kui palju popkultuurist. Ilmselt on kõiki mõjutanud mõlemad, erinevus on lihtsalt vahekorras. 19. sajandil tegi ilma romantism ja sellega seoses näiteks rüütliromaanid, mis sellise romantilise, heroilise ja võitlusliku õhustiku keskaja kohta lõi. Huvitaval kombel varjutab see loor siiani meie arusaamu ning muutust ei paista ka tulevat. Eriti kuna meil on praegu pseudoajaloo loomiseks paremad vahendid kui kunagi enne.
Jutt käib ilmselgelt arvutimängudest ja nende võimest pseudoajalugusid luua. Ei saa alahinnata ka muidugi filmikunsti, kirjanduse jms panust, aga tundub, et keskaja-temaatilised rpg-d ja rts-id või muud mängužanrid teevad ajaloo libastamisel tõhusat tööd. Ma ei pea silmas seda, et mängides arvutimänge hakkavad inimesed automaatselt ajaloolisi sündmusi teisiti mõistma, vaid seda, et pinnas pseudo tekkeks on viljakam. Sirbi artiklis tuuakse näiteks teadmised ristisõdadest, mis tuginevad „Taevasele kuningriigile”. Ma ei viitsi kõiki ristisõdu käsitlenud mänge üles lugeda, vahest AoE 2-st piisab. Loomulikult võib öelda, et mängimine laiendab silmaringi. AoE põhineb ju ajaloolistel sündmustel, pärast missiooni saab taustainfona lugeda, mis tegelikult juhtus. Ülesandeid õigesti või valesti lahendades, saab aga ajaloolise tegelikkusega mängida, olukordi alternatiivselt lahendada. See on iseenesest lahe, ainult mõnikord kentsakas, ilusti iseloomustab seda viimases Pure Pwnage’i episoodis Jeremy, kes Amsterdamis flaami arhitektuuri silmitsedes on hämmingus, et see meenutab täpselt AoE-d, tekitades ärevust, et janitsarid teda iga hetk ründavad.
Pseudoajalood on ju tegelikult vahvad. Need ei ole midagi uut kuid ometi endiselt äärmiselt intrigeerivad. Popid on ju ka II Maailmasõja- temaatilised mängud, kus kavalasti tegutsedes (või koodides) saab praeguse maailma poliitilise kaardi päris pea peale pöörata. Noh ja muidugi mmorpg-d, aga nendest ei jõua praegu küll rääkida, nendega seostuvad juba täiesti uued sotsiaalsed nähtused. Arvutimängud ajalugu küll muuta ei saa, aga ajaloopilti ometigi. Sestap võib varsti hakata küsima, kas ja kui palju on õige/lubatud seda teha, et noored mängurid asjadest valesti aru ei saaks. Tõenäoliselt ilmnevad ajapikku selles valdkonnas päris huvitavad tendentsid. Põhiline on aga siiski see, et me ei unustaks ära, mis on mängult ja mis tõeline. Teadupärast on janitsarid ju Türgi sultani ihukaitsjad, seega tõenäosus, et nad keset Amsterdami välja ilmuvad on imeväike. Aga samas, kurat neid türklasi kanepises Hollandis teab.
|
|